Autor: /Siret Laasner, vandetõlk/

Käesolevas blogipostituses “Jagamise rõõm: vandetõlgist õigustõlke külalislektoriks” tahan teiega jagada seda positiivset energiat, mida andis mulle oma kogemuste jagamine tõlketudengitega Tallinna Ülikoolis.

VAHETUNUD ROLLID

On reede, 1. november. Sammun Tallinna Ülikooli poole, ise veidi kärsitult kella vaadates. Loeng peaks hakkama kell 12, aga ülikooliperele omaselt alustatakse ikkagi akadeemilisel veerandil. Hoone uksest sisse astudes tunnen, kuidas sisenen kui ajamasinasse. Täpselt kümme aastat tagasi ehk 2009. aasta sügisel alustasin ma siin õpinguid kirjaliku tõlke magistrantuuris. Kuigi vahepeal on Silva maja teinud läbi uuenduskuuri, tunnen ikka seda tuttavat akadeemilist õhinat.

Seekord on aga rollid vahetunud. Arglikust tõlkijahakatisest on saanud õigustõlke külalislektor. Mina? Õppejõud? Tõepoolest, kui keegi oleks mulle aasta varem öelnud, et lähen ülikooli kedagi õpetama, oleks ma vaikselt naeru pugistanud. Aga kuidagi sattusid asjad nii, et nüüd olen siin.

ESIMENE LOENG

Esimese loengu alguses on sees suur värin. Kas ma ikka saan hakkama? Kas mul on piisavalt materjali või äkki on liiga palju materjali? Kes mind kuulavad? Kas nad üldse kuulavad? Miks nad peaksid mind kuulama? Kas see projektor hakkab ikka tööle? Aga kui mu slaidid kuhugi salapärasel kombel kaovad? Äkki ma kukun tahvli ees? Võib-olla läheb hääl ära? Olles juba aastaid töötanud enamuse ajast vaikides arvuti ees, on auditooriumi ette minek muidugi paras katsumus.

Aga esimene loeng läheb vaatamata veidi kähisevale häälele üllatavalt hästi. Nii ka järgmised. Võib-olla on asi selles, et õigustõlkest on niivõrd palju rääkida. Tõlkijatel on teatavasti hunnikutes juhendeid, mis tuleb läbi töötada. Samamoodi tuleb tunda terminibaase ja osata veebiarvarustest just neid õigeid mõtteid ja sõnu ja tsitaate leida. Lepingud, aruanded, vandetõlked, ELi tekstid. Püüan igas loengus haarata võimalikult palju, et tudengitel tekiks ettekujutus, millist tõlkevaldkonna ust nad parajasti paotavad. Vaatamata õigustõlke mõningasele „kuivusele“, näen juba esimeses loengus tulevaste tõlkemagistrite silmis seda tuttavat sära. Analüüsida, otsida, arutada ja olla õnnelik, kui leiadki selle parima lahenduse. Eriti veel koos teiste tõlkijatega.

PÜHENDUMUS JA SIIRAS TAHE

Loengute käigus jõuame tudengitega järeldusele, et õigustõlge on väga keeruline, ent suure töö ja pühendumisega siiski õpitav. Loomulikult tuleb alati kasuks ka õigusalane haridus, ent arusaadavat keelt ja loogilist lauseehitust saab omandada üksnes pidevalt õppides ja praktiseerides. Ja tahe! Keeruliste tekstidega pusimiseks peab olema tahe. Võib-olla oleks õige väljend isegi ’meeletu kirg’!

JAGAMISE RÕÕM

Kui loengud detsembris vahetult enne jõule lõppevad ja tudengite kodutöid veelkord üle vaatan, tunnen, et olen oma eesmärgi täitnud. Eesmärgi anda tegutsevatele ja tulevastele professionaalsetele tõlkijatele kätte vahendid, mida nad saavad oma töös edukalt kasutada. Samas saan neilt olulist tagasisidet oma senistele tõekspidamistele ja praktikale. Selle teadmisega voogab minusse tänulikkuse tunne.

Mida ma ise õppisin? Et olen sisimas ikka veel see arglik tõlkijahakatis, kes tõmbas auditooriumi ette astudes selga küll enesekindluse rüü, ent teadis, kui palju on tõlkijana ikka veel areneda ja juurde õppida. Tõtt-öelda hõlmab tõlkija elukutse elukestvat õpet selle otseses tähenduses. Samas tundsin, et oskasin ka tudengite küsimustele vastata ilma piinlikult häälikuid venitamata. Tajusin pärast loengute andmist endas mõnusat optimismi. Võib-olla olin tõesti juba unustanud selle akadeemilise vaimu, mis kannustab tegutsema ja loob viljaka pinnase enesearenguks.

Seepärast tasub iga tõlkijal vähemalt kord elus minna ja jagada oma väärtuslikke tarkuseteri kas kooliõpilastele, tudengitele, kogenud tõlkijatele või tõlgete tellijatele. Esmapilgul võib küll tunduda, et küll nad need teadmised kuskilt ikka saavad, aga miks mitte teekonnal kaasa lüüa ja jõuda üheskoos toredate avastusteni!

  • Ly