Tõlkijad seisavad üsna sageli silmitsi olukorraga, kus tööülesannete hulk on kasvanud üle pea, aega napib ja kliendid on (õigustatult) nõudlikud. Mingil hetkel siis istudki tuima näoga arvutiekraani ees ja järsku tundub, et lähtekeelne tekst on kirjutatud tundmatus keeles ja sihtteksti loomisel tõmbub aju krampi. Need on sellised hetked, mida ei soovi isegi vaenlasele. Meeleheitlikult lähteteksti küljes rippudes ja iga hinna eest pingutades sünnib kohmakas tõlge, mille peale kirtsutavad kõik nina.

Kuidas siis ikkagi jääda oma ülesannete kõrgusele ja anda oma parim?

Kõigepealt tuleb meelde tuletada, et ükski inimene ei sünni tõlkijaks. Jah, keelealane intuitsioon ja sõnaseadmisoskus võivad olla eelduseks, et saavutada tõlkimises tipptase, kuid palju kaalukam on pidev praktiseerimine. Mäletan, kuidas alustasin 2008. aastal arglike sammudega suures tõlkemaailmas. Kui väljenduda pisut robustselt, siis takerdusin pidevalt kivide ja kändude taha. Puudu jäi sellest ja teisest ja kolmandast. Aga mingi hetk hakkasin ka mina pliiatsina teravamaks muutuma, eelkõige tänu tublide toimetajate parandustele ja nõuannetele. Sestap ongi tore võrrelda tõlkijat pliiatsiga: pidev teritamine ehk praktiseerimine muudab tõlkija piisavalt „teravaks”, et töö oleks hästi tehtud. Küll aga esineb ka olukordi, kus pliiats teatud hetkel enam teritamist ei vaja ja n-ö üle teritades murdub osa pliiatsisüsist sootuks. Või teise äärmusena on kriipseldamine teinud pliiatsi täiesti nüriks.

Selle ületeritamisega viitan ma läbipõlemisele, mis tõlkijate seas pole mingi haruldane juhtum. Eespool kirjeldatud tuima näoga ekraani vahtimine on esimene ohumärk. Kui leiad end seda tegemas ja tunned, et tekst kohe üldse ei jookse, siis on parem mõneks tunniks õue jalutama minna. Kui tähtaeg seda kohe kuidagi ei võimalda ja üleüldse on marukiire, siis tasub võtta kõrvaklapid, panna mängima paar head partiid klassikalist muusikat (või midagi rahulikku), sulgeda silmad ja keskenduda ainult oma hingamisele. Kõlab nagu joogaklassi eksperiment, aga see töötab. Aju ei tunne end enam ohustatuna ja laseb sul rahulikult oma zen-olekusse naasta.

Pikaajalisemas perspektiivis tuleb kasuks enese liigutamine. See ei tähenda, et tõlkija peaks kohe mingiks jooksuguruks või teivashüppe tšempioniks saama, aga vähemalt 30 minutit päevas kas või kõndimist lööb pea klaariks ja annab kehale mõnusa toonuse. Liigutamine aitab mõnikord anda vastuse kõige pakilisemale terminiprobleemile.

Lisaks eelnevale teab tark tõlkija, et aeg on väärtuslik ja aega peab oskama planeerida. Kui leiadki end olukorrast, kus töökuhi on kasvanud üle pea ja lootusetu tunne sees, siis tasub alati enne tõlkekorraldaja või kliendi suunas sajatuste teelepanemist endalt küsida, kuidas selline olukord üldse tekkida sai. Kas olen andnud lubadusi liiga kergekäeliselt või ülehinnanud oma võimeid? Tõsiasi on see, et inimvõimetel on piirid ja isegi head tõlkeprogrammi kasutades ei pruugi suure tööhulga juures tulla tulemus selline, nagu peab. Siinkohal on hea kujutada ette pliiatsit, mis suure sirgeldamise käigus aina nürimaks muutub. Lõpuks pole ju sellisest pliiatsist midagi kasu.

Samas tuleb arvestada ka sellega, et tõlkija ei tööta sarnaselt näiteks näitlejaga, kelle töö hooajaline karakter dikteerib asjaolu, et vahepeal tuleb anda endast kõik. Kui võtta appi veel võrdlusi, siis tõlkija ei ole ka sprinter, vaid pigem pikamaajooksja, kes rühib keskendunult finišijoone suunas. Tõlkija peab olema hea strateeg. Seepärast on aja planeerimine tõlkijale lausa elulise tähtsusega.

Lõpetuseks soovitan end mõõdukalt liigutada, harrastada enesedistsipliini ja arendada keskendumisvõimet. Kasuks tuleb ka enese määratlemine pliiatsina (nii veidralt kui see ka ei kõla). Kõige tähtsam on aga see, et tõlkija teab täpselt, miks ta on sellise erialavaliku teinud, ja tunneb rõõmu oma tööst.

  • Siret Laasner