Märkamatult on käes novembrikuu viimane päev ja eile esimese advendi puhul küünlaid süüdates läks mõte juba eesootavate jõulude rada. Seepärast mõtlesin seekordses postituses võtta vabamalt ja teha väikese vahekokkuvõtte sellest, kuidas olen vandetõlgina vabanenud teatavatest harjumustest.

Millest siis alustada? Õigupoolest tunnen ma end praeguse seisuga nagu Lemuel Gulliver, kes külastab kord kääbuseid ja kord hiiglaseid. Ja seda öeldes pean ma silmas just tõlketööde iseloomu ja keelemaailma põnevaid keerdtreppe, mida mööda üles ronides tuleb tingimata just metallist käsipuust kinni hoida, sest nii on kombeks. Aga samal ajal on esinenud ka olukordi, kus lifti leiutamine ei ole teab mis suur kunst. Selleks et siia metafooride rägastikku nüüd natuke selgust tuua (kõigil on muidugi vabad käed neid ise lahti mõtestada), peatungi viiel harjumusel, millest on osaliselt vandetõlgi (ja üleüldiselt ka tõlkija) töö mul aidanud vabaneda.

  1. Kohvi joomine. Ülikooliõpingute ajal oli kolmetunnistel loengutel kohvitops täpselt sama iseenesestmõistetav kui hommikuti hammaste pesemine. Ka tööle saabudes oli mõnus esimese asjana kohvimasin sisse lülitada ja unisena imejooki rüübata. Kuid ligi kuu tagasi tundsin, et nii enam edasi ei saa – kofeiini salapärane toime tegi mind närviliseks. Tahtsin kõigega korraga tegeleda ega suutnud enam ühele asjale keskenduda. Nädalalõppudel väisas mind aga energiapuudus. Seega tegin ligi kuu aega tagasi karmi otsuse ja läksin taimeteedele üle. Töövõimekus on paranenud ja sisemine rahu taastunud.
  2. Õhtul liiga kaua üleval istumine. Osaliselt oli süüdi muidugi kohv, et mul õhtuti und ei tulnud. Üks asi viis teiseni ja nii juhtuski mõnikord, et olin poole ööni üleval. See aga tekitas korraliku nõiaringi: õhtul väga hilja magama ja hommikul jälle kohv sisse. Lisaks veel ärevad mõtted, et äkki jäi mingis tõlkes midagi märkimata või kas oleks ehk pidanud teist terminit kasutama. Unetusega võideldes otsustasin teha nn unegraafiku, mida ma ka enam-vähem järgin. Vähemalt kaheksa tundi und ööpäevas. Punkt.
  3. Prokrastineerimine. Hirmus pikk ja lohisev sõna, aga sobib siia ilusti. Olen hakanud vähem asju edasi lükkama. Kui varem mõtlesin sageli, et ei tasu tänaseid toimetusi teha homme, kui neid on võimalik teha ka ülehomme, siis nüüd võtan ülesandeid järjest ette (keskendumine on paranenud tänu taimeteedele ja korralikule unele) ega lange mingisse ebamäärasesse kassiahastusse, et „nii palju on teha ja ma ei jõua”. Kõike jõuab ja selleks ei pea isegi naba paigast venitama.
  4. Yes-woman. Siin viitan ma 2008. aasta filmile „Yes Man” Jim Carrey’ga peaosas. Filmi tuum seisneb selles, et peategelane otsustab vastata kogu aasta vältel kõigele jaatavalt. Kuigi film on totralt halenaljakas, siis on paraku see mõne inimese argipäev. Vahel on lihtsalt raske öelda „ei” ja siis istudki õnnetult oma kohustuste hunniku otsas. Viimase seitsme kuuga olen sellest eriti hästi aru saanud. Kõike ei peagi tegema ega igale poole jõudma. See mõte võetakse ilusti kokku ka filmis „La grande bellezza” („Kohutav ilu”): „The most important thing I discovered a few days after turning 65 is that I can’t waste any more time doing things I don’t want to do.” („Kõige olulisem asi, mis ma avastasin mõni päev pärast 65-aastaseks saamist, on see, et ma ei saa raisata enam aega tegevusele, mida ma teha ei taha.”)
  5. Perfektsionism. Suurepärase töötulemuse poole püüdlemine on igati tervitatav, ent sellega tuleb olla ettevaatlik. Viimastel kuudel olen täielikult aktsepteerinud asjaolu, et olemas on sobivad, head, paremad, suurepärased ja kliendikesksed lahendused, kuid mitte iialgi ideaalset lahendust. Seepärast kaalun näiteks enne terminite üle tuliselt diskuteerima asumist, kas asi on pragmaatilise olemusega või on tegemist hoopis perfektsionismi salakavala lõksuga. Maailm ei saa kunagi „korda” ega „valmis”. Sama kehtib ka tõlketeksti puhul, mida ma julgen nimetada isegi elavaks organismiks.

Kokkuvõttes võib muidugi norida, et harjumustest ei saa vabaneda, vaid neid saab ajutiselt ignoreerida või kõrvale lükata, aga olgu selle asjaga kuidas on, tõlkimine on endiselt minu kirg, mis aitab hoida mälu ja vaimu värskena, ning vandetõlgi töö on sellele palju kaasa aidanud.

  • Siret Laasner